õähh, viimases kuus päeva on olnud lausa kohutavad. Kõik see köha ja nohu ja muud vead ja tervisehäired, mille kallal vinguda, ajavad ikka vihale küll. Enne jõule, no thank you, nagu polekski midagi muud teha, kui kodus istuda ja süüa:D.aga õnneks nüüd hakkab tunneli lõpus valgus paistma, ja see ei tähenda et ma nüüd olengi teel manalasse vaid see valgus siiski sümboliseerib mu tervise paranemist.
Ma vihkan ja olen alati vihanud seda, et kõik võimalikult hädised ja kurvad ja pisaraterohked raamatud ja filmid ja loomulikult muusika suudab mind niivõrd rivist välja viia, et ma olen sunnitud läbitud raamatu/vaadatud filmi/kuulatud laulu üle järgmised nädal-kaks mõtlema. geeez, kuidas ma vihkan seda. Kadestan neid perseveste, kes suudavad raamatu nurka visata ja isegi ei pigista ühte tühist emotsiooni endast välja loetu kohta. No, where is the love:D?!!?? Kuna ma terve nädala peaaegu loengutesse ei jõudnud, oli mul aega süveneda oma ebaloogilisse naudingusse selliseid hävitavaid teoseid lugeda. ja ülla-tülla, ma vist saingi teada, mis on see mis mind tõmbab nende vastikult magusate ja naiivsete teoste poole ja mis sütitab minus justkui mingisuguse kire neid hullult analüüsida hiljem, isegi võib-olla paar kuud peale teosega kokku puutumist. ohoh, tüüdid, ma toon näite, ja siis saate aru, et selles ei saa ju TEIE jaoks midagi head olla, aga mis paneb minu aina rohkem seda raamatut või lugu või filmi imetlema ja sõnaotseses IMEMA enda sisse, nagu oleksin suur paks roheline käsn(käsn-käsn, kui sa ütled mitu korda käsn hästi kiiresti, siis selle tähendus nagu muutuks, ja muutuks eriti rõvedaks ja nilbeks, hmm i wonder why).
aa, nõrganärvilised, ärge siis teie lugege. Võib tekitada reflekse, aga sorri, ma ei saa midagi teha, et ma selline emotional faker olen:D
*Maybe i would just love him more than anyone in the history of the world had ever loved anyone else. i could live with that.
äää, ma juba siruli maas ja nutan ja ma tean , et lugedes seda umbes 5 aastat hiljem, ma naeraksin tilgatuks, sest see tunduks nii naiivne ja lapsik, aga ma ahmin selliseid lollakaid ja lamedaid teoseid nagu õhku. Ja nüüd siis põhjuse juurde, mis mulle sai selgeks täna. Nimelt meeldib mulle see valu, see vastik pinge ja lootusetus, et sellist imemagusat asja sinuga kindasti kunagi ei juhtu, et ma pean olema 2 jalaga maa peal, sest see pole reaalsus, see pole päris elu. Ja mulle meeldib ennast piitsutada selle teadmisega, et seda ei juhtu minuga kunagi(kuigi tegelikult see on ju täiesti võimalik absoluutselt iga inimese suhtes). See on natuke valus aga natuke naljakas samuti. eiei, see on kindel, et ma armastan seda tunnet kui ma mõtlen omaette "don't get ur hopes up, honey", see kuidagi vastikult rahuldab mu mõtteid, ee.. kuidas oleks ilus öelda ja hästi värviliselt.. see on nagu omamoodi vaimne lühiajaline agoonia. grhhehsd, ma naudin sellist valu ja see paneb mind aina rohkemfilme vaatama ja Appollos raamatuid ostma, ja mis peamine, ma ostan inglise keeles ja siiamaani ei saa aru miks. Võib-olla eesti keele ei ole võimeline seda vaimset rahulolu mulle edastama..aga jah, valu on mõnu. ja kättesaamatus on minu jaoks täielik sätisfäksön, mis pushib mind pidevalt. ja olen kindel, et kui ma oma nö agooniafaasist üle saan, siis jätan sellised raamatud ja hakkan lugema midagi hoopis teistsugust. Aa, muide see et need filmid/raamatud/lood on jube magusad ja roosad, ei tähenda et need ei oleks hirmsalt huvitavad ja harivad ja tõeliselt hea sisuga nii et lkabslfdfhl.
nägin eile juba neljandat korda unes, et kirjutasin raamatut. Keegi seal üleval vist vihjab millelegi. Ja jälle jääb küsimärgi alla see, et miks kurat ma kirjutan alati unenägudes oma raamatu inglise keeles. Kusjuures raamatu teemad on päris head, ja neid ma kohe kindlasti ei hakka siin avalikustama, kui mul peaks mignisugune raamatuloomisehoog peale pressima. Nii et haha, varsti olen ma J.K Rowling ja kirjutan mignisuguse koleda trollideraamatu saaga:D
Oeh, ma olen vanaks jäänud. Laupäeva õhtu, vanemaid pole kodus, vaid mina ja mu tõbine vend vaatame punamütsikese paroodiat, sööme mandariine ja no-no-noo party. No kuidas nii saab? pluss ma alustasin eile 800 leheküljelise nuturikka raamatu lugemist ja lõpetasin eile kell pool 4, minu pleilistis oli päris pirakas ports Lykke Li nutulaule ja Chalice'i sarkastilist räppensit ja ma olin nii sillas kõigest sellest mida ma nautisin, nagu väike laps kommipoes ja nagu paks laps Solarise keskuse koogileti ees. Kui tavaliselt sellel kellajal töllerdavad kõik purjus matsid priveest koju ja söövad Savisaare viineriputka ees burksi. no leidsin klubile ja möllule alternatiivi. jaa.. lootusetu troll:D
Okei, keegi nagunii seda postitust ei loe, aga suva, ma luban et mu sotsiaalelu elavneb ja pealegi saan kirjutada mitu pudelit veini ja suutsion ära juua ja mitut laulu ma karaookebaarisd laulsin:D
Good night, my knight ja kurat, ma lähen loen edasi oma 3957 leheküljelist armastuseromaani ja kirjutan üles quoute, kõige räigemalt nunnumaid ja roosasi ja pehmeid quoute, mida üks erudeeritud, tohutult ilus, vaimukas ja sarmikas lover pisarates teise loverile pisarates sosistab enne kui nad kirglikult suudlevad ja lubavad üksteist armastada nii truuuuly määdly tiipli isegi siis, kui keegi teine vahepeal vähiravimi leiutab ja nende uued hüpoteesit ei pea vett(ma ju ütlesin, et minu loetud raamatut on ka äärmiselt targad ja harivad). ja blabalbaa, okei, lõpetan.
Laura Love-mässiiin
/>
