Surra murra

Hey hey, võtan ka üle pika pika aja viimaks sõna nüüd siis.

Vabandan, et nii eemaolev olen olnud. :( Lugesin siin Laurakese sissekandeid ja nii hea oli , sest pole temast ise viimasel ajal palju kuulnud/näinud. Elu tempo on tappev. Ja siis ma mõtlesin , et pole oma muljeid Londonistki veel kirja saanud. Ja vähe sellest- te kindlasti ei tea millega ma tegelenud ka olen. (ps. kirjutan sissekannet selle asemel et kirjutada oma kunstiajaloo esseed mis mul vaja valmis vägistada homseks on).

Niisiis. London. Jah London. Mul vist pole lõbusamat lennusõitu enne olnud, kui see. Veini pritsis ja Vana Tallinn purskas( kahjuks oli see jook mõeldud Lindale, aga kui me juba tema juurde jõudsime oli see otsas). Mäletan kõike väga selgelt(kõhmm loe uduselt). Ilm oli soe ja päike paistis, tibid olid täis ja lapsed nutsid.

Mis ma siin nii täpselt kirjeldama hakkan mis juhtus? Laura tegi seda piisavalt hästi :)
Põhiline selle reisi juures oli see, et ma kartsin nii meeletult, et kui ma juba seal tagasi olen hakkan ma seda kohta nii väga igatsema ja kahetsen oma otsust lahkuda. Kuid ei. Ma tõestasin endale lõplikult, et see ei ole päris minu koht. Ja kohe päriselt ei ole.

niisiiis. Hetkeline olukord on selline , et ma ei oska seda hästi kirjeldadagi. Aga ma proovin.
Mu elus on toimumas suured muudatused. Ma kõnnin ringi siin maa peal nagu eksinud (mingi asi). Ei tea päris täpselt kus ma olen, kus ma magan, kus ma viibin, mida ma söön, mida ma joon. Kool on -tuleb tunnistada- väga unarusse jäänud, sest millegi pärast on mul koguaeg midagi tähtsamat(khh köhh) teha. Ja ei ole ennast viimased paar nädalat korralikult kooli suutnud vedada-seetõttu olen ka oma asjadega teistest väga väga maha jäänud ja see on paha paha. Enne kõike olen ma ka kahtlema hakanud: Tartus, Kõrgemas Kunstikoolis, Fotograafias jne jne. Kas see on ikka päris mulle?!

Samuti ootab mind ees suvine seiklus USAs. Ka sellest pole ma enam vaimustuses. Kas ma ikka saan sellega hakkama? Kui väga jään ma igatsema kõike seda siin? Kui paljudest asjadest ma ilma jään? Kas see on seda ikka kõike väärt? ONONONONONONONONON....nii ma motiveerin ennast!

ja lõpetuseks küsin ma teilt kõigilt: Milleks on meile vaja kunsti ajalugu?:)

G-punkt

:)