obligatory tunneteväljendamine / sissekanne

Sõitsin täna bussiga 1 peatuse, 1 peatuse!!! ja mida ma selle sõiduga kogesin (SEE SÕIT KESTIS 4 MINUTITTT!): Väga krimpsus vanatädi lõi mulle jalutuskepiga kontsadesse, nii et mu jalg alt libises, ja ma oleksin ühele teisele vanatädile peaga näkku kukkunud:D (vabandan, ma ei väljenda ennast nii, nagu naisele kohane, aga ma ei hakka kõike illustreerima ka:D). Kui esimene shokk käes - valus jalg - hakkas bussipeatus lähenema ja kõik vanakesed tormasid bussiuksele, et võimalikult kiiresti välja saada ja selverisse oma kondirohtude ja 2,5% piima järele minna, SEST KUI NAD EI JOOKSE, SIIS JU OSTETAKSE KÕIK NENDE EEST ÄRA! Bussiuksed läksid lahti ja inimesi hakkas välja valguma, ja loomulikult sõtkus see sama kepiga vanatädi mul peal ja seljas ja sel hetkel mu king mu jalast lahkuski. Siis oli vist 5 sekundiline PAUK, sest ma ei mäleta, mis selle aja sees toimus, ilmselgelt jooksis elu silme eest läbi, ja järgine hetk oli king mul uuesti jalas. JAa, siiis tuli mu emotsioonidele veelgi lisa:D Ma naeran selle üle vist veel pool aastat : kui kinga jalga sain, siis vaatasin kuidas esimese bussi ukse juurde komberdab mingisugune tige väike vanamees, üsna silmatorkavate breznevi kulmudega. Ajas siis natuke bussiukse peal juttu juhiga ja siis järsku karjus : NO KÄI PERSE! ja jalutas minema.

Aah, geniaalne väike kuri onu : kui ikka midagi ei sobi, siis tuleb väljendada ennast! lugedes pole üldse naljakas, aga kui te oleksite vaid näinud seda, siis te teaksite mis tunne mul on. Oh, god bless grumpy old men:D


xx, L.A.